He has dementia, which was supposed to be the end of thyroid patients. It worsened at a tremendous speed, and for a moment he was not willing to take the slowing down pills (they caused him to pee too much, according to him). One day he probably tried to change a light bulb in the bathroom and fell on his feet. He had probably been there for 12 hours and the blood supply to his legs was cut off (he couldn’t answer the phone very well at that moment). At first it was in the hospital, now in a nursing home. They don’t let him go home anymore because his legs don’t go down properly. Now he has to go to a nursing home. And I’m such a shitty person that I don’t dare to visit him because he doesn’t remember me anymore. This story happened in August and we visited last Christmas and he hugged me and my husband and then asked that very nice, but who are you? If I say the name, it’s a bit awkward. Dad recognizes a little more, but he also always introduces himself just in case. My husband is always wondering why I don’t visit him. I just don’t dare because it would be devastating for me that he absolutely doesn’t know me. However, this is such a selfish reason on my part. I just don’t know what to do. In fact, it’s a devastating feeling in every way. I would never be able to forgive myself if I didn’t go see him. #offmychest
Edit: I guess I should add that I have suffered from anxiety and depression for 16 years. I still take antidepressants. I am 32.
Edit2: I’m also so afraid of whether he’s still okay there. That lunar rover video was child’s play compared to what I’ve seen in the US. Father already said that his speech has become monotonous. I don’t know either…
The link is the AU point
Ma kardan oma dementset vanaema külastada
byu/DraftFrosty925 inEesti
Posted by DraftFrosty925
9 Comments
Me kõik kardaks, see suht norm reaktsioon. Aga just do it. Vt oma viimane lause.
Kogemusest räägin, et ega see ongi üks valusamaid asju, näha oma lähedast hääbumas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ses suhtes saan aru.
Küll aga soovitan ikka käia aeg-ajalt, eriti kui märgid on sellised et kauaks teda enam ei ole. Praegu on kindlasti väga valus, aga pigem hetke valu kui pärast mõelda, et miks ei läinud, kui variant oli.
Käi ära. Ta on sinu vanaema. Tema sind ei tunne, aga sina teda küll. Vanaema pannkoogid või mis iganes teie mälestused koos on.
See ei tee sind halvaks inimeseks, et sa enda vaimset tervist tähtsamaks pead. Tema jaoks on elutee lõpusirgel nagunii ja seal on väga vähe sul teha või muuta.
Mul ühel tuttaval on sarnane lugu, et ei tunne ära jne, põhjenduseks toob ta, et ei taha teda sellisena mäletada.. Minu arust pole see külastus ainult sinu jaoks, vaid ka tema jaoks..
Me peame tegema oma pere ja lähedaste jaoks ka seda mis on meile keeruline ja mis on meile raske.. see näitab kes me siin elus oleme. Sest kui kõik on korras ja elu on hea, siis on ju kõik tublid ja toredad.. aga kui elus on rasked ajad, siis me saame alles teada kes me tegelikult oleme..
Aga vota süda rindu ja mine külla, seal pole mitte midagi pistmist Sinuga( see ei ole nii, et ta ei taha sind mäletada.. tal lihtsalt pole mingit kontrolli selle üle mida ta mäletab) on lihtsalt kole haigus mis ei vali… praegu on veel võimalus…
…võib-olla on sul pilte kus te koos olete siis näita neid talle, võid talle rääkida aegadest kus te koos aega veetsite ja ühistest mälestustest. Vahel see aitab ja tekib “helge hetk” aga seda ei pruugi juhtuda…
Lihtsalt tee tal olemine nii mugavaks kui võimalik…
Lõppkokkuvõttes on sul endal pärast hea meel, et läksid külla Isegi kui ta sind üldse ei mäleta – veel hullem on seda tunnet endaga kaasas kanda, et sa ei läinud!
Dementsuse puhul tavaline. Ka minu lahkunud vanaema ei tundnud mingist hetkest enam kedagi ära. Ei mäletanud, et tal olid lapsed, lapselapsed. Ei osanud enam telefoni kasutada. Kui rääkis, siis võis mingit ühte asja sitsiljon korda rääkida, jututeemat mujale viia ei olnud võimalik.
See on veel elava inimese leinamine, sest kõlab küll julmalt, aga keha on alles, kuid seda inimest, kes meid tundis, enam mitte. Kui sa seda kaotust aktsepteerid, on ka külastamine lihtsam. Paku talle inimlikku lähedust, aga ära koorma liigse meenutamisega, sest see võib segadusse ajada. Mine iseenda emotsionaalse toe mõttes kellegagi koos, aga mitte suure delegatsiooniga. Keskendu sellele, et lihtsalt minna ja koos aega veeta on parim, mida sa antud olukorras teha saad.
Tean samuti kogemusest kui õudne see mõte on ja ega see tore ei ole. Aga tead, üldiselt on neil mõned selgushetked ka ja igal juhul on kuskil võõras kohas olemine ja see teadmatuse tunne väga hirmus, nii et soovitan siiski minna. Mine vii näiteks mõned pildid tema perest erinevatel aegadel ja kui on, siis äkki sinust, temast ja isast koos. Või kui sul tuleb veel midagi pähe, mis temas turvatunnet tekitada võiks. Ehk midagi ta kodust? Kui ta sind ära ei tunne siis pole hullu, võid selgitada või võid lihtsalt “uuesti tutvuda” temaga ja juttu ajada. Ta on seda väärt, et julguse kokku võtad ja sind ennast jääb minemata jätmine ka kummitama. Minge isaga koos?