“EMO medical care has moved away from being need-based.” Family doctors hope that the increase in the visit fee will direct people to turn to them more

Artikli sisule kahjuks ligipääsu pole. 

Küll aga kommenteerin ise nii palju, et:

Mul on perearst, elukohapõhine perearst. 

Esiteks ei saa teda mitte kunagi kätte. Heal juhul saad kätte pereõe, kes võib-olla sulle arsti edasi annab kui suremas oled, muidu tuleb end kohale vedada. Kiirkorras ei saa aega kunagi, pea alati on tegu “tule kõige varasemalt ülehomme” ajaga. 

Teiseks – mu arst on üsna kitsi igasugu teenuseid jagama. Kallis ja raha pole ning tal palju pensionäre. 

Kolmandaks – mu perearsti pole hetkel võimalik vahetada. Teised sama piirkonnapõhised on kas nimistud täis või sama hullud või hullemad. See on lorajutt, et kui perearst ei kõlba, siis vaheta. Vahetada on võimalik ainult siis kui perearsti üldse olemas on ja kui ta nimistu pole täis ja kui arst ise on hea – halva arsti juures on põhjusega kohti. 

Neljandaks – mu perearst pole spetsialist. Ta ei tea midagi hammastest, vaimsest tervisest, kaalukaotusest, uuematest ravimitest, günekoloogiast jne ehk asjadest, mida nooremal inimesel vaja võib minna. Heal juhul annab spetsialistile saatekirja, halval juhul ei sedagi. 

Kui midagi valutab, siis ütleb peamiselt kahte asja – vaata passi või määri valuvaigistavat geeli. 

Ja teate – mu arst ei olegi kõige hullem! Olen kuulnud palju hullematest arstidest. Ma elan piisavalt suures kohas, aga kujutage ette inimest, kes elab kohas, kus ongi ainult mõni perearst ja see perearst on veel väga halb? Mida siis inimene teeb? 

Inimesed käivad EMOs sest:

– EMO on lahti ja perearstidel on ajad kinni. Meil oleks vaja mitte hädavajalike asjade valvekliinikuid haiglate juurde. Minu perearst töötab regulaarselt nt 8-12 või 13-16 ja seda eri päevadel
– inimene pole hädas adekvaatne ise määrama on ta nüüd suremas või on ta nt ärevuses 
– EMOst saab abi kui perearst on kehv
– perearstid ise suunavad inimesi EMOdesse