What do you think of this article?
It seemed rather unpleasant and superficial to me – already "alarm" of describing. There are actually several types of ATH (in other words, such a person is not necessarily a hyperactive electric rabbit), and attention "deficit", if you take a closer look, it turns out to be simply impossible to concentrate on things that seem boring, and instead an extremely good ability to concentrate, when something is interesting (a-la you work for several hours in a row without taking breaks, and you feel a little irritated when someone not-so-important writes to you in the middle of the working day). If a person with ATH had difficulty concentrating 24/7, they would be incapacitated. However, the author of the article himself acknowledges that "ATH is often accompanied by workaholism".
People with ATH are described as some kind of dangerous individuals, both to themselves and to others, who are unstable, unhealthy, problematic, unable to cope with everyday life and in need of urgent treatment (which is not true).
I understand that the author is not a psychologist, but a special educator and looks at the matter from his point of view. It is not difficult for a pedagogue to accept that his lessons are not interesting enough and the child with ATH instead starts drawing, writing/poetry or doing some other more exciting thing (which does not mean that he does not listen at least a little during that time). Believe me, if something is interesting, a person with ATH will do it willingly, remember and listen to you attentively.
The most important statement in this article, in my opinion, is this:
When they see others achieve more with less effort, it causes them depression and low self-esteem.
This immediately makes sense: "But why do I even compare myself to those who wake up early every day, go to the gym several times a week and bother to wash the dishes several times a day?"
Some of the advice given by the author seems silly. I agree that people with ATH need therapy – I think everyone needs it in our post-Soviet society. Planning rest periods and eating well is also extremely important. However, recommending to prepare an agenda and plan your life in general is, to put it mildly, stupid. I wonder when some who like planning will realize that it may not be suitable for more spontaneous people and can feel like a Swiss prison. (A simple example – if I had an agenda that said "Go to the store", and it would be a blizzard outside, I would change my plans and just order a Wolt. It seems so stupid to follow a plan numbly).
It also seems funny to suggest time management. What should it look like in practice? "At 7 – waking up, at 7:10 – shit move"?
He writes:
Adults with ATH may have difficulty concentrating and staying focused on important tasks, may easily forget deadlines or important appointments, and experience difficulties with organization and time management.
First, what seems important to someone may not be important to the person himself. Secondly – if something is important to a person with ATH, they will never forget it.
In my opinion, those with ATH often have a much healthier outlook on life. If you don’t have enough motivation to perform an activity, do you have to do it? Some "normal" people think that they do – and live for years without knowing what they really want, being indecisive and doing many things against their will. (Isn’t forcing yourself to do something violent, masochistic, and self-betrayal?) I don’t agree that people with ATH have motivational problems – they just know exactly what they want to do and what they don’t want to do.
My only difficulty at school was with writing – on such days I always had to stay in class for a couple of hours after class to write down all my thoughts. (And I am very grateful to my language and literature teacher for understanding and allowing me – because I really wrote very well). I had so many ideas for each book, they were jumping, and I couldn’t understand how others could get everything done in 40 minutes. (By now, luckily, I’ve learned to write faster. Our brains develop throughout our lives, and a child/pregnant woman can’t come to their "with a challenge" copes as well as an adult – which does not mean that it is necessary to immediately label him "abnormal" and start treatment).
Finally, I’ll add that according to some studies, ATH was actually what helped humans develop and survive as a species. Genetically, to be very good partners. So don’t look askance at these people 🙂
TL;DR: A special educator wrote a very shallow article about ATH that is broadly untrue and can lead to stigmatization.
https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120307112/diagnoosimata-ath-pohjustab-taiskasvanutel-tosiseid-tagajargi-sealhulgas-soltuvusi-kuidas-hairega-edukalt-toime-tulla
Posted by Boris_Willbe_Boris
11 Comments
pikemalt ei jõua praegu, aga me vist lugesime erinevaid artikleid.
nii, editi aeg.
miks mulle pigem meeldis see artikkel – see selgitas ja valideeris mitmeid terve elu ath-ga funktsioneerima pidanud täiskasvanute probleeme (nii neile endile kui ümbritsevatele), sh valediagnoosid ja ka sõltuvused. ja seda viimast mitte stiilis “nad lihtsalt ongi mingid iseloomutud ja nõrgad”, vaid sisuliselt.
mida siin teemas näha on – mõned inimesed on noppinud artiklist välja mingid käitumis- vm viisid, mis nende puhul konkreetselt ei kehti, ja abivõtted, mis nende jaoks personaalselt ei toimi, ja otsustanud, et artikkel on seetõttu rämps. paraku ei mõju isegi medikamentoosne ravi kõikidele ühtmoodi, aga see ei anna ju mulle nt alust öelda, et arstid, kes peavalu puhul paratsetamooli soovitavad, on lollid ja võivad p… minna – sest minul see ei toimi.
**Sõltuvused kui eneseravi**
Diagnoosimata ATH-ga kaasnevad sageli sõltuvushäired, nagu alkoholi-, narko-, ostu- ja töösõltuvus, mis toimivad toimetulekumehhanismidena. Diagnoosimata ATH-ga täiskasvanud kasutavad neid sõltuvusi eneseraviks, et hallata keskendumisprobleeme, sotsiaalset ärevust ja unetust. Näiteks võivad nad sotsiaalsetes olukordades, kus neil on raske suhelda, lõõgastumiseks alkoholi või narkootikume tarvitada. Need on aga lühiajalised lahendused, mis pikaajaliselt probleeme süvendavad.
**Masendus ja madal enesehinnang**
Teadlikkus ATH-st ei ole veel kõikide spetsialistide seas piisavalt hea, mistõttu pannakse ATH-ga täiskasvanutele sageli eksitavaid diagnoose, nagu korduv depressioon, generaliseerunud ärevushäire, bipolaarne häire või piiripealne isiksushäire. Eksitavate diagnoosidega käivad sageli kaasas ebaefektiivsed ravimeetodid, mis tekitavad ATH-ga täiskasvanule veelgi rohkem segadust. Näiteks ravitakse nende ärevust ja korduvat depressiooni kümnete antidepressantidega, millest pole aga kaugemas perspektiivis kasu, kui juurpõhjuse ehk ATH diagnoosini pole jõutud.
**”Ma polegi hull!”**
Õige diagnoosi saamine võib ATH-ga täiskasvanutele olla suureks kergenduseks, kuid sageli kaasneb sellega ka „leinaperiood“. Inimesed hakkavad mõtlema kaotatud aastatele ja sellele, milline nende elu oleks võinud olla, kui nad oleksid saanud õige diagnoosi ja ravi juba lapsepõlves. Tekivad küsimused: „Kas ma oleksin koolis edukam olnud?“, „Kas mu enesehinnang oleks olnud kõrgem?“. Need tunded on normaalsed, sest ongi loomulik väljendada kurbust, viha ja pettumust, kui ATH-ga täiskasvanu ei saanud varem vajalikku abi ja tuge. Samas tunnevad paljud diagnoosi saanud ATH-täiskasvanud ka rõõmu ja kergendust: „Lõpuks ma tean, mis minuga on, ma polegi hull!“.
Vabandan typo’de pärast – ma ei leidnud nuppu, mis laseks postitust parandada.
https://preview.redd.it/8yywr6oq6icd1.jpeg?width=1080&format=pjpg&auto=webp&s=d18a04447662f47b93acc9d3b9e2f2c5b4f3e172
Ma nägin artiklit juba varem, paar päeva tagasi, tegin huvi pärast lahti, leidsin selle nõuannete nurga, lugesin: “päevakava koostamine, prioriteetide seadmine, korrastatud ja struktureeritud keskkond, töö ja puhkeaegade planeerimine” ja saatsin autori mõttes putsi.
Mul on ATH ja need on kõige mõttetumad või stressitekitavamad soovitused inimesele, kellel ATH on.
Mul on hea meel, et Sul ei lähe kunagi Sulle olulised asjad meelest ära ja pole kunagi probleeme asjade alustamisega, mida Sa tegelikult tahaks/suudaks/peaks tegema.
Selle järgi, et 75% ATHkatel siiski tekivad vaimsed probleemid, saad loodetavasti aru, et Sul on hullu vedanud.
Kusjuures see laste joonistamise teema – kasutasin seda kooli ajal ja ka tööelus. Silmast-silma koosolekud on piin, mitte midagi ei pane tähele js ei jää meelde. Aga kui tegu on zoomi koosolekuga, sorteerin samal ajal meile või koostan tabeleid või teen muud sellist, mis suurt keskendumist ei nõua, rohkem näputöö – sellisel juhul on väga kerge kogu koosolekut jälgida, kõik jääb meelde ja suudan vabalt tähelepanu hoida. Paraku ilmselt kui keegi teada saaks, siis oleks see ebaviisakas jne. Kuigi teine variant on ju ilmselgelt parem.
See eesti meedia toodab nii palju kräppi, et kas keegi üldse enam teab, mis tõde on.
> Kui sul ei ole mingi tegevuse sooritamiseks piisavalt motivatsiooni, kas seda peabki tegema?
Asi läheb keeruliseks, kui selline mõttetu, motivatsiooni mitte tekitav tegevus on vajalik mõne sulle päriselt olulise eesmärgi saavutamiseks. Justkui tead, et see on vajalik, aga selget seost ei näe ja motivatsiooni ei teki.
Otsides väga konkreetset, päris eesmärgile tuginevat põhjendust on võimalik seda motivatsiooni ka mõttetu, kuid siiski vajaliku sammu läbimiseks luua.
Nt ehk koristada üldse ei viitsi, aga niipea kui saad aru, et läbu sees on jube elada, tekib isegi koristamise jaoks motivatsioon. Siis üldse perioodiliselt koristada ei viitsi, aga üks hetk saad aru, et ei viitsi aegajalt tervet päeva korra loomisele kulutada ja oleks lihtsam, kui kõik oleks kogu aeg korras, et korraga oleks vaja natuke koristada, ja siis on ka järsku motivatsioon tekkinud.
Ei pannud tähele küll nagu midagi vildakalt seal kirjas oleks. Mulle jääb mulje, et sul on üsna piiratud arusaam, mida need soovitused endast kujundavad.
Ja no see motivatsiooni värk tundub veidi naljakas minu jaoks. Kui me kõik teeks ainult seda mis meile meeldib, siis kaua sa reaalselt vastu peaks? Kuu? Nädal? Paar päeva? Probleem sisuliselt selles seisnebki, et eluks vajalikke asju ei peeta tähtsaks ja surutakse alla viimase koha peale. Mööda neist ei pääse ja selleks ongi vaja leida motivatsioon, et asjad kontrolli alla saada.
Küsiks samas teemas ravimitest, kas adderal etc töötab oluliselt paremini kui ritalin etc?
Ma lugesin selle artikli paar päeva varem ära ja praeguseks sisu enam eriti ei mäleta (:
Küll aga ütlen seda, et minu arusaam ATH-st – olles ka ise võrdlemisi hilises vanuses diagnoosi saanud – on see, et tegu on spektrumiga ja tegu on häirega, millel VÕIB olla teiste diagnoositud inimestega sarnaseid jooni ja EI PRUUGI olla. Jah, mingid teatud asjad langevad tihti kokku, aga samas on asju, mille poolest sa üldse teistega võib-olla ei sarnane, ometi on sinulgi diagnoos sama.
Nt hajameelsus. Mul oli seda lapsena. Teismelise ja täiskasvanuna… ma ei tea, olen end vist liiga hästi ära treeninud ja kardan liiga palju ühiskonna hukkamõistu, maskeerin end hästi. Samas olen alati iseloomult pigem laisk ja lohakas, aga kartus samas mitte hakkama saada on suur, seega pingutan tihti teiste heakskiidu pärast. See nt väljendub selles, et võin teiste silmis paista organiseeritud ja eesmärkidega inimene, kes ajab taga perfektsionismi, samas on tegelikult pea laiali otsas, kodu ja tegelikult igasugused asjad sassis nagu segasummasuvila.
Minu jaoks on sellised “tee, siis läheb paremaks” soovitused natuke kahe-otsaga asjad. Ühest küljest: jah, nii väga kui mulle ei meeldi teatud inimestega nõustuda, siis paraku on teatud asjad – asjade üles kirjutamine, plaanide tegemine, mingi rutiinsus – tõesti üldiselt väga kõvasti abiks. Teisalt aga: mida ma kirjutan neid asju üles, kui nt ainuüksi kõikide elu jooksul kokku ostetud märkmikega saaks arvavasti väikese varanduse kokku? Pigem on see, et tuleb ära tunda, kuidas panna teatud asjad SINU jaoks tööle ja see tee äratundmiseni ja tööle hakkamiseni võib olla väga keeruline.
Mina nt teen nimekirju, ent ma teen neid ainult kas telefoni või kuhugi paberitele, mitte kunagi spetsiaalsetesse märkmikesse. Ma panen telefoni kasvõi 10 äratuskella, aga ma ei kanna kunagi käekella, sest ma lihtsalt ei suuda seda kasutada ega isegi meeles pidada, et see mul olemas on. Ma kasutan automaatmakseid nii palju kui saan, sest unustan makseid ära. Jne.
ATH puhul ongi see, et meist igaühel on jooni, millega me oleme natuke laisad või natuke ei viitsi või pigem ei taha. Aga ilma ATH-ta inimene surub end ebameeldivast või ebasobivast situatsioonist läbi, ta suudab end ette motiveerida või premeerida, kasvõi mõttega, et siis on jube asi tehtud ja enam ees kivina ei seisa. ATH-ga inimene aga näeb ainult seda pagana kivi ja mida aeg edasi ja vanemaks ta saab (ning mida kauem on ta kas ilma rohtudeta või lihtsalt seni nö sisseõpitud käitumismaneerid ja -mallid enam ei toimi, süsteemi oleks vaja uuendada aga selle jaoks lihtsalt ei jätku energiat, jaksu või motivatsiooni), seda vähem näeb ta kivi taga lõpp-punkti, vaid ainult seda vana kivi.
Me tegelikult teame, et on osa inimesi, kelle puhul ATH on puhtalt dopamiini puudus ja nende nö dopamiini baasjoon on palju madalam kui tavalisel keskmisel inimesel. Ehk: sellise inimese jaoks ONGI kasvõi pestud pesu kokku lappimine sama raske kui mõnel inimesel maratoni jooksmine, sest see lihtsalt tundub ületamatult raske ülesandena. Ilma ATH-ta inimene teab, et kui ta end X tegevusest läbi surub, siis ta saab premeeritud; ATH-ga inimene võib ju selle tema jaoks raske tegevuse ära teha, aga sellest “saavutusest” saadav dopamiin tõstab tema dopamiini taseme võib-olla ainult teiste inimeste normaalsele igapäevasele tasemele ja sedagi ainult lühiajaliselt.