Salastatuse taset tahetakse veelgi tõsta. Sedasi jääks näiteks avalikuks tulemata olukorrad, kus eelnõu koostaja on varem töötanud ja omab optsioone ettevõttes, kelle tegevusvaldkonda eelnõu puudutab.
Eestist saab saladusriik. Eelnõud muutuvad anonüümseteks nagu ajalehtede juhtkirjad.
Mortidio on
Ei kiida heaks.
skyhale52 on
Julged teha, julged tunnistada!
Kui sa massiliselt sitta keerad rahvale siis oled sõimu igati ära teeninud.
Lisaks mitte ükski julgeolkut mitte puudutav teema olgu 100% avalik. Riik teenindagu ikka rahvast mitte ametnikke.
leebe_friik on
Kui ametnikule ei meeldi vastutus selliste eelnõude koostamisel mis sõimu ära teenivad, siis neil on täielik voli amet maha panna ja teha enda eluga midagi muud.
medscj on
Mingid inimesed siin on õnnelikud, et Eesti sai endale täisliberaalse valitsuse. Kõik teavad, et selline saast on liberaalsuse üks alustalasid. Kas sellist s*tta on varem tulnud, kui konservatiivsed ka valitsuses olid?
bekindbewild on
Kas nad unustavad ära, et nad töötavad AVALIKUS sektoris. Riigiraha ehk meie kõigi raha eest tehtud tegevused peaks olema võimalikult läbipaistvad ja kättesaadavad.
Ma saan aru, et eelnõude autorid kardavad tagakiusu, aga äkki siis tehtaks kvaliteetsemat tööd.
prunedsamurai on
Siin annab tunda, et inimesed ei tea kuidas avok sektor töötab.
Ükski eelnõu ei ole kirjutatud ühe, kahe, või kolme ametniku poolt. Igasse seadusesse või seadusmuudatusse panustavad kümned ametnikud mitmest eri asutusest ja ministeeriumist. Kes konkreetsel juhul pastakat hoiab, ei ole niivõrd oluline.
Seadused on poliitiline vahend ja nende eest peavad vastutama poliitikud – sealt tuleb tihti ka sisend eelnõude sisule. Kui minister nõuab ametnikult rumaluse kirjutamist eelnõusse, siis miks peaks ametnik selle eest kuidagi vastutama?
Ja kui me räägime eelnõude kvaliteedist (kas keelelisest, grammatilisest või lihtsalt normtehnilisest) siis jätkuvalt – ei saa panna kogu vastutust üksikule ametnikule. Ministeeriumisisese seadusloome protsessi eest vastutab kantsler, äärmisel juhul asekantsler, ÄÄRMISEL juhul osakonnajuhataja. Kui üks ametnik teeb si*ta tööd, küll temast lahti saadakse.
Lõpetuseks – avalikus sektoris töötamine ei tähenda, et su isik ja kogu ametialane tegevus peab olema kogu avalikkusele avalik.
7 Comments
Salastatuse taset tahetakse veelgi tõsta. Sedasi jääks näiteks avalikuks tulemata olukorrad, kus eelnõu koostaja on varem töötanud ja omab optsioone ettevõttes, kelle tegevusvaldkonda eelnõu puudutab.
Eestist saab saladusriik. Eelnõud muutuvad anonüümseteks nagu ajalehtede juhtkirjad.
Ei kiida heaks.
Julged teha, julged tunnistada!
Kui sa massiliselt sitta keerad rahvale siis oled sõimu igati ära teeninud.
Lisaks mitte ükski julgeolkut mitte puudutav teema olgu 100% avalik. Riik teenindagu ikka rahvast mitte ametnikke.
Kui ametnikule ei meeldi vastutus selliste eelnõude koostamisel mis sõimu ära teenivad, siis neil on täielik voli amet maha panna ja teha enda eluga midagi muud.
Mingid inimesed siin on õnnelikud, et Eesti sai endale täisliberaalse valitsuse. Kõik teavad, et selline saast on liberaalsuse üks alustalasid. Kas sellist s*tta on varem tulnud, kui konservatiivsed ka valitsuses olid?
Kas nad unustavad ära, et nad töötavad AVALIKUS sektoris. Riigiraha ehk meie kõigi raha eest tehtud tegevused peaks olema võimalikult läbipaistvad ja kättesaadavad.
Ma saan aru, et eelnõude autorid kardavad tagakiusu, aga äkki siis tehtaks kvaliteetsemat tööd.
Siin annab tunda, et inimesed ei tea kuidas avok sektor töötab.
Ükski eelnõu ei ole kirjutatud ühe, kahe, või kolme ametniku poolt. Igasse seadusesse või seadusmuudatusse panustavad kümned ametnikud mitmest eri asutusest ja ministeeriumist. Kes konkreetsel juhul pastakat hoiab, ei ole niivõrd oluline.
Seadused on poliitiline vahend ja nende eest peavad vastutama poliitikud – sealt tuleb tihti ka sisend eelnõude sisule. Kui minister nõuab ametnikult rumaluse kirjutamist eelnõusse, siis miks peaks ametnik selle eest kuidagi vastutama?
Ja kui me räägime eelnõude kvaliteedist (kas keelelisest, grammatilisest või lihtsalt normtehnilisest) siis jätkuvalt – ei saa panna kogu vastutust üksikule ametnikule. Ministeeriumisisese seadusloome protsessi eest vastutab kantsler, äärmisel juhul asekantsler, ÄÄRMISEL juhul osakonnajuhataja. Kui üks ametnik teeb si*ta tööd, küll temast lahti saadakse.
Lõpetuseks – avalikus sektoris töötamine ei tähenda, et su isik ja kogu ametialane tegevus peab olema kogu avalikkusele avalik.