https://pepperdine-graphic.com/the-end-is-coming-for-postmodernism/
EDIT: I looked it’s a Christian university in California (the Pepperdine university on whose website the particular article was published), so don’t even focus on it directly.
I read this article and agree with their thoughts. I consider myself too idealistic to follow this philosophy. The question is not directly whether truth is subjective or not (rather it is), but this does not mean that one cannot strive for an ideal, however a person defines this ideal for himself (which, in my opinion, is absent in postmodern philosophy).
What do you think of postmodern philosophy?
Just kidding, how often do you think of the Roman Empire? 😀
(I know that this topic is not specifically related to Estonia, but I am interested in whether and what Estonians think about it.)
Mida teie arvate postmodernistlikust filosoofiast?
byu/Upbeat-Persimmon5746 inEesti
Posted by Upbeat-Persimmon5746
3 Comments
Vastates ainult ühele küsimusele siis: peaagu iga päev.
Ma olen selle artikli järgi mõnevõrra metamodernist (usun nt, et feministid ja intselid on sarnasemad kui neile endile meeldiks mõelda, sest argumendid, mida nad kasutavad vastassoo vastu, on vägagi sarnased, täpselt nii nagu nö nende elud ja grupisisesed suhted).
Objektiivne tõde kindlasti eksisteerib, inimesel on subjektiivse olendina sellest lihtsalt väga raske, võibolla isegi võimatu aru saada. Peaaegu iga vägivallatseja räägib, et teda provotseeriti, kuid see ei tähenda, et tal oli objektiivselt õigus, siis kui ta seda inimest lõi. Ma vist siiski usun seda, et miski on objektiivselt hea ja miski objektiivselt halb.
Aga postmodernism on meie digitaliseeruva, tarbetusse infosse uppuva maailma tagajärg. Inimesed on lihtsalt segaduses ning ei tea, keda või mida enam uskuda.
Ma olen postmodernismi suhtes võrdlemisi postiivselt meelestatud, kuid ma ei ütleks, et see on midagi, mida aktiivselt “järgitakse,” vähemalt üldjuhul. See on lihtsalt midagi, mis teatud elemente tänapäeva ühiskonnas ja mõtteelus on hästi ära tabanud ja veenvalt analüüsinud. Kui postmodernism arutab tõe olemuse murenemist, siis on see olude kirjeldus, mitte ettekirjutus jüngritele tõde murendada.
Ma näen seda mingis mõttes nagu “filosoofilist tsentrismi,” mis tõdeb, et erinevad maailmavaated on nagu prillid, mida saab ära võtta ja vahetada. Võib kanda ajaloolise materialismi prille või Valgustusajastu ratsionalismi prille või spiritistliku Å¡amanismi prille – kõigil on oma head ja vead, kuid ükski maailmavaade ei suuda kogu universumit seletada ja kõiki individuaalseid vaatenurki ühendada. Religioonid, mis pretendeerivad absoluutse tõe haldajateks, on sel põhjusel postmodernismi suhtes eriti vaenulikud.
(Kui filosoofiast eemale astuda, siis postmodernism kunstivaldkondades on seotud paljude fantastiliste teoste ja loomingutega. Mitmed mu lemmikud raamatute, multikate, arvutimängude, jms. hulgas on just postmodernistliku suunaga teosed. Ainus erand on arhitektuur, kus see on miskipärast loonud täielikku sitta.)