Meid pidurdab suhtumine, et me ei tohi teha erandeid ja sellises olukorras ei olegi muud, kui tõsta käibemaksu ja siis tõsta tulumaksu, leiab LHV analüütik ja majandusteadlane Heido Vitsur.
Selline maksukorraldus ei anna võimalust teha sotsiaalselt ja ettevõtlusele vastuvõetavamat majanduspoliitikat. Kui meil oleks teisi maksuinstrumente, oleks ka maksutõusu tulemus teistsugune.
«Kasvõi näiteks see vihatud progressiivne tulumaks annaks valikuvõimalusi – Prantsusmaa näitel puudutab see ainult ligikaudu viit protsenti kõige jõukamaid. See ettevõtjatele mingit üldist palgasurvet ei tekitaks,» toob Vitsur näiteks.
Käibemaksutõusu juures oleks hinnatõus väiksem, kui meil oleks esmatarbekaupadele tehtud erandid.
Kõige halvem on, et käibemaksu ja aktsiiside tõus kajastub inflatsioonis ja inflatsioon on meil niigi tõusmas. «Eesti on juba Euroopas kallis maa ja nüüd me liitume täiesti kallite riikide klubiga, kuid meie konkurentsivõime ei ole sellele klubile vastav. Meie ettevõtlusel ja konkurentsivõimel seisavad ees rasked ajad,» usub Vitsur.
«Kriitika, et mõjuanalüüse pole tehtud, on pooltõde. Tegelikult pole analüüsil tähtsust, kui meil on ainult kolm asja, mida on võimalik maksustada: kasum, käive ja aktsiisid. Meil pole kunagi valikut olnud. Meil ei ole kinnisvaramaksu, meil ei ole automaksu ja käibemaksu erisusi, dividende ja kasumeid maksustame ühteviisi. Maksutõusud mõjutavad inimesi ühteviisi, kuid inimesed on erinevad.»
«Ettevõtluses ei saa ka kõiki ühetaolistena vaadata. Käibemaksutõusu murekoht on jaekaubandus, mida käibemaks mõjutab enim. Kaubanduskettide võime käibemaksu tõusu ja hinnakonkurentsiga kaasa minna, on erinev. Mõni võib sattuda kahjumisse ja on raske öelda, kaua ta võib kahjumis olla. Kaubanduse konkurents muutub väga tihedaks. Kaubanduspinda on meil käibe kohta väga palju ja marginaalid õhukesed, kuskilt peab keegi hakkama järele andma,» usub Vitsur.
Tulumaksutõus tekitab surve palkadele olukorras, kus ettevõtjatel ei ole võimalik palku tõsta. See paneb inimesed liikuma sinna, kus palgatõus kompenseerib maksutõusud.
Me oleme keelanud endale valikuid ja oleme kitsa maksupoliitika tõttu muutunud väga kalliks. Seni oleme mitteselektiivse poliitikaga hakkama saanud, aga enam mitte. Majanduse seisakust välja saamine võib võtta kaua aega.
# Mida teha, et majandusseisakust pääseda?
«Esimene asi, mida saab teha ja mida ka lubati, on regulatsioonide üle vaatamine. Meie regulatsioonid on rangemad kui ELis keskmiselt. Nii palju, kui olen juristidega rääkinud, siis alati, kui Euroopa Liit jätab asja vabaks, siis meie selle ära ka keelame. Kardame probleeme tekitada. Ülereguleerimine on ohtlik, sest kui millegi menetlemine võtab pool või kaks aastat tähendab, et laev on juba läinud,» selgitab Vitsur
«Teine mure on, et eestlased ei taha majandust stabiliseerida. Näiteks mujal pakutakse ettevõtetele energiat pikaajaliste ja stabiilsete lepingutega. Meil seda võimalust on vähe. Või kasutatakse elamuehituses fikseeritud intressi. Meil ei kasutata seda üldse, aga see paneb turu kõikuma. Me millegipärast ei hooli sellest, vaid leiame, et turu jõud on mõnusad.»
«Skandinaavias ei lasta ülearuseid kaubanduspindu tekkida. Siin kerkivad nad kõrvuti. Sellest pole paremat näidet kui Lasnamäe keskus, kus Rimi, Lidl, Prisma ja ülejäänud kõik kõrvuti, kuid kedagi läheduses ei ela. Inimesed sõidavad sinna kohale ja siis räägitakse viieteist minuti linnast. Kaubanduspinda on rohkem, kauplused on kogu aeg avatud, me maksame kõigile palku ja hinnad on kõrgemad kui mujal. Taanis tehakse nii, et kui on tarvis kauplust X ruutmeetril, siis kes parema pakkumise teeb, saab pinna endale.»
«Muudatuste tegemise asemel aga oodatakse. Sarnaseid probleeme, kus me arvasime, et asjad saavad ise korda, on palju. Üks hea näide sellest on meie lahke infrastruktuur ajast, kui rukkipõllud vabalt täis ehitati. Kui inimesed teaksid, palju nende ehitamine maksis ja kui palju jooksevkulusid, nagu teehooldus jms, sinna läheb, siis võib-olla oleksime kinnisvaraarendusele väheke kompaktsemalt lähenenud. Nüüd imestame, et jooksevkulud on suured,» kritiseerib Vitsur planeerimise puudulikkust.
2 Comments
Meid pidurdab suhtumine, et me ei tohi teha erandeid ja sellises olukorras ei olegi muud, kui tõsta käibemaksu ja siis tõsta tulumaksu, leiab LHV analüütik ja majandusteadlane Heido Vitsur.
Selline maksukorraldus ei anna võimalust teha sotsiaalselt ja ettevõtlusele vastuvõetavamat majanduspoliitikat. Kui meil oleks teisi maksuinstrumente, oleks ka maksutõusu tulemus teistsugune.
«Kasvõi näiteks see vihatud progressiivne tulumaks annaks valikuvõimalusi – Prantsusmaa näitel puudutab see ainult ligikaudu viit protsenti kõige jõukamaid. See ettevõtjatele mingit üldist palgasurvet ei tekitaks,» toob Vitsur näiteks.
Käibemaksutõusu juures oleks hinnatõus väiksem, kui meil oleks esmatarbekaupadele tehtud erandid.
Kõige halvem on, et käibemaksu ja aktsiiside tõus kajastub inflatsioonis ja inflatsioon on meil niigi tõusmas. «Eesti on juba Euroopas kallis maa ja nüüd me liitume täiesti kallite riikide klubiga, kuid meie konkurentsivõime ei ole sellele klubile vastav. Meie ettevõtlusel ja konkurentsivõimel seisavad ees rasked ajad,» usub Vitsur.
«Kriitika, et mõjuanalüüse pole tehtud, on pooltõde. Tegelikult pole analüüsil tähtsust, kui meil on ainult kolm asja, mida on võimalik maksustada: kasum, käive ja aktsiisid. Meil pole kunagi valikut olnud. Meil ei ole kinnisvaramaksu, meil ei ole automaksu ja käibemaksu erisusi, dividende ja kasumeid maksustame ühteviisi. Maksutõusud mõjutavad inimesi ühteviisi, kuid inimesed on erinevad.»
«Ettevõtluses ei saa ka kõiki ühetaolistena vaadata. Käibemaksutõusu murekoht on jaekaubandus, mida käibemaks mõjutab enim. Kaubanduskettide võime käibemaksu tõusu ja hinnakonkurentsiga kaasa minna, on erinev. Mõni võib sattuda kahjumisse ja on raske öelda, kaua ta võib kahjumis olla. Kaubanduse konkurents muutub väga tihedaks. Kaubanduspinda on meil käibe kohta väga palju ja marginaalid õhukesed, kuskilt peab keegi hakkama järele andma,» usub Vitsur.
Tulumaksutõus tekitab surve palkadele olukorras, kus ettevõtjatel ei ole võimalik palku tõsta. See paneb inimesed liikuma sinna, kus palgatõus kompenseerib maksutõusud.
Me oleme keelanud endale valikuid ja oleme kitsa maksupoliitika tõttu muutunud väga kalliks. Seni oleme mitteselektiivse poliitikaga hakkama saanud, aga enam mitte. Majanduse seisakust välja saamine võib võtta kaua aega.
# Mida teha, et majandusseisakust pääseda?
«Esimene asi, mida saab teha ja mida ka lubati, on regulatsioonide üle vaatamine. Meie regulatsioonid on rangemad kui ELis keskmiselt. Nii palju, kui olen juristidega rääkinud, siis alati, kui Euroopa Liit jätab asja vabaks, siis meie selle ära ka keelame. Kardame probleeme tekitada. Ülereguleerimine on ohtlik, sest kui millegi menetlemine võtab pool või kaks aastat tähendab, et laev on juba läinud,» selgitab Vitsur
«Teine mure on, et eestlased ei taha majandust stabiliseerida. Näiteks mujal pakutakse ettevõtetele energiat pikaajaliste ja stabiilsete lepingutega. Meil seda võimalust on vähe. Või kasutatakse elamuehituses fikseeritud intressi. Meil ei kasutata seda üldse, aga see paneb turu kõikuma. Me millegipärast ei hooli sellest, vaid leiame, et turu jõud on mõnusad.»
«Skandinaavias ei lasta ülearuseid kaubanduspindu tekkida. Siin kerkivad nad kõrvuti. Sellest pole paremat näidet kui Lasnamäe keskus, kus Rimi, Lidl, Prisma ja ülejäänud kõik kõrvuti, kuid kedagi läheduses ei ela. Inimesed sõidavad sinna kohale ja siis räägitakse viieteist minuti linnast. Kaubanduspinda on rohkem, kauplused on kogu aeg avatud, me maksame kõigile palku ja hinnad on kõrgemad kui mujal. Taanis tehakse nii, et kui on tarvis kauplust X ruutmeetril, siis kes parema pakkumise teeb, saab pinna endale.»
«Muudatuste tegemise asemel aga oodatakse. Sarnaseid probleeme, kus me arvasime, et asjad saavad ise korda, on palju. Üks hea näide sellest on meie lahke infrastruktuur ajast, kui rukkipõllud vabalt täis ehitati. Kui inimesed teaksid, palju nende ehitamine maksis ja kui palju jooksevkulusid, nagu teehooldus jms, sinna läheb, siis võib-olla oleksime kinnisvaraarendusele väheke kompaktsemalt lähenenud. Nüüd imestame, et jooksevkulud on suured,» kritiseerib Vitsur planeerimise puudulikkust.
